Elari blogi: Märka ja ärka: Segaduses hinged

Me ei oska endaga hakkama saada, kui keegi käitub väljaspool normaalsuse piire. Me kogeme psühholoogide sõnutsi sellistel hetkedel valehäbi ning suurt haavatavust nende keerulise emotsiooni ees, ning tekib soov põgeneda sinna, kus on tuttav ja hea. Loomulik, kas pole.

IMG_0674 IMG_0671

Ma seisan bussis ja vaatan inimesi, kes ei oska mitte midagi peale hakata mehega, kes ei suuda tagasi hoida ei oma häälitsusi ega liigutusi. Need ei ole anonüümsed, vaid ta vaatab inimestele otsa ja teeb erinevaid liigutusi… Üks nendest iseloomustab hirmu… Asetades käed suu juurde ja tehes hirmu tundvat nägu, siis justkui laginal naeru. See ei jäta ükskõikseks. Üks naine tema läheduses teeb kõik selleks, et mitte midagi tunda ja märgata. Lõpuks käratab ägestunult:“te olete haige…” Naine on ilmselgelt endast väljas ja liigub taha poole ja pobiseb endamisi.
Kõrval olev noormees vaatab sellise näoga, kes on valmis kõigile, kes peaks liiga lähedale tulema pasunasse andma. Väikene tüdruk tõuseb püsti ja liigub bussis taha poole.
Mulle jääb silma proua, selle mehe ees. Tema muudab kogu mängu, nagu öeldakse. Proua vaatab seda meest nii nagu mitte keegi teine. Teda ei tundu see veidrus häirivat, ta lihtsalt vaatab ilmega, kus on rahu ja head soovid. Ta ei karda.

Endast lugupidamine, terve enesearmastus on vundamendiks sellele, et suudaksime pakkuda sellist armastust ja hoolt, mis midagi või kedagi muudaks. See proua õhkab rahu. Teda ei juhi hirm. Kogu kultuur on aga vastupidine, hirmu nimel tehakse mida iganes, et kogeda turvalisust, mis ei sageli pole seda, kuuluvust mis näiline ja õnne mis saab liiga kiiresti otsa. Seeõttu on märgatud proua lugu markatne näide selles, et mis iganes meie ümber toimub, suudab keegi olla tõeliselt autentne ja kohal ja mitte karta.

Uuesti bussipeatuses köidab mu tähelepanu ema ja tema tõukekal poeg. Nad jäid bussist maha. Poiss hakkab nutma. Ema ägestub ja pahandab:“Mis sa lärmad, see on nii väike asi, sellepärast ei pea kohe nutma.”
Ema on endast väljas ning liigub suvalises suunas… poiss veab nuttes oma tõukeratast kuidagi järgi.
“Aga kuidas me koju saame?” kuulen poissi ema käst veel küsimas.
“Järgmise bussiga,” ütleb ema.
Arvatavasti on poiss riielda saanud bussist maha jäämise puhul, miks muidu selline hirm ja kurbus.

Märkan taas, et elu meie ümber on täis lugusid, mis sageli tunduvad nii kurdistavalt argised, lood mis on imelikud ja veidrad, lood millega me ei oska midagi peale hakata ning mida soovime pigem sildistada – “ebanormaalne, pole minu asi, tore et mul on kõik korras.”

Aga siis on inimesi, kes oskavad armastada, ennekõike ennast ja seetõttu ka kõiki neid, kes süsteemi ei mahu ja imelikud tunduvad ning inspireerivad meid kasvama.
_________
PS! Kui mu blogi ja lood sind kõnetavad, tee mulle teene, jaga neid facebookis, twitteris või kus iganes. Jõuame koos rohkema arvu lugejateni ja muudame midagigi. Tänan.

You may also like...

Loading...