“Mul on valus ja ma olen mees.”

“Mul on valus ja ma olen mees.”

“Mehed ei nuta, jäta nutt.”
“Ära pööra talle tähelepanu, las nutab.”
“Oh viripill, sinust nii meest küll ei saa.”
“Sa hädavares ei saa millegagi hakkama.”
“Viripill, memmekas, pehmo.”

Kui tahame, et emotsionaalne valu asendub vihaga, tuleks nii nagu üleval öeldud – jätkata.
Alguse saab mehe sõda iseendaga.

“Ma ei nuta.”
“Ma ei tunne.”
“Ma olen MEES.”

Uurimused näitavad, et juba imikust kuni 4-5 aastaseni on poisid emotsionaalsemad, kui tüdrukud. Ning üks uurimus (1999) Harvard meditsiinikoolis ja Bostoni laste haiglas, selgitab et kuuekuused poisid peegeldasid oma tuska sagedamini aktiivsemalt, kui tüdrukud. Nad nutsid rohkem, kui tüdrukud.
Poisid olid ka sotsiaalselt aktiivsemad, kui tüdrukud.
Aga me juurutame selle haavatavuse neist välja. Kuniks nad saavad 15-16 aastasteks on nad üldise ja ühese “mees” stereotüüpi osa.
Mehed, kes ei nuta, kui on valus. (ma pole mingi nõrk)
Mehed, kes ei ole oma emotsioonide suhtes ausad. (haavatavuse puudmine)
Mehed, kelle valu on asendunud vihaga. (kättemaks endale ja teistele)

Küsimus ei ole mehe pisarate mahus, vaid oskuses hakkama saada oma tunnetega nii, et need ei pöörduks tema enda vastu ehk vihaks.

Seda lugu kirjutama inspireeris mind hiljutine The New Yourk Timesi artikkel Teaching Men to Be Emotionally Honest, sest mul on kolm poega ning olen leidnud ennast aegajalt just ülal väljatoodud lauseid esitamas. Aga ma soovin, et neist kasvaksid mehed, kes oskavad ja tahavad olla oma emotsioonide suhtes ausad ja avatud.
Loe kogu artiklit siit: http://www.nytimes.com/2016/04/10/education/edlife/teaching-men-to-be-emotionally-honest.html?_r=0

 

You may also like...

Loading...