Kui ma nägemise tagasi sain

Hommik ei alanud inspireerivalt, vastupidi. Minu sees oli võitlus, kas vastu või päripäeva. Ma valisin vastupäeva.

Seda täpselt nii kauas, kuni otsustasin minna õue mõtteid tuulutama. Sõitsin oma rulluiskudega mööda teed, kui vastu jooksis tuttava näoga mees. Viipan tervituseks käega, aga ta ei pane tähele. Mõtlen veel, et kas tõesti ta ei mäleta mind, see polnud ju nii ammu kui kohtusime.
Teen oma tiiru ära ning jõuan järele.
“Rääkida temaga või mitte?” Miski minu sees sunnib, ütleb et ma tervitaks teda, küsiks kuidas tal läheb.
“Ma ei taha, ta ei mäleta mind,” avaldan vastupanuks oma arvamust.
“Lisaks ei ole mul selleks ka tuju,” jätkan vastupanu.

Annan alla.

“Tere Aare,” ütlen hetkel kui jõuan temaga kohakuti.
Ta peatub ja keerab pea mu poole.
“Tere,” on hääl ebalev.
“Nooh, kas ei tunne nüüd inimest ära?” küsin samal ajal rulluiskudega hoogu hoides, et püsiksime samal joonel…mõtlen veel, et on ikka inimene, nii lühike mälu.

“Ei…” ütleb ta.
“Ma olen Elari, Tamm Elari, mäletad?” püüan meeldetuletust kiirendada.
“Jaa, tere Elari, miks ei mäleta.” vastab Aare viimaks.

“Vabanda mind, ma olen 90% pime, ma näen ainult kujusid,” ütleb Aare.
“Mõni arvab, et ma olen ebaviisakas, et ei pane inimesi tähele, aga ma lihtsalt ei näe.”
Ma kohmetun, ei oska midagi öelda..mul on häbi.
“Mul on kahju.
”Kuidas see juhtus?” küsin jutu jätkamiseks.

Aare räägib oma loo. Tal tekkis ajus mingi teema, mille tagajärjel kadus enamus nägemisvõimest.
Ta töötab vabakutselisena ning silmadeks on tema naine. Aare on vitaalne ja elusjõuline vaatamata oma piiratud nägemisele, lisaks tohutult positiivne. Ta räägib, kuidas ta näeb nüüd palju rohkem, aga sisemiste silmadega. Varem ei osanud ta nähtut hinnata. Ei, mitte et ta ei tahaks silmi tagasi, see on hetkel paratamatu, aga ta oskab näha nüüd ka kõike muud…

Meie vestlus on tore ja lubame teinekordki aega vestluseks.

Olin kui muudetud mees. Vastupäev muutus päripäevaks. Minu sisemised silmad avanesid, taaskord.

You may also like...

Loading...