Kas tahad mu pudeleid omale?

Kui mõne uue inimesega kohtume on esimene asi, mida tegema hakkame, uurime kas ta on MINU inimene. Kas me oleme sarnased? See käib nii kiiresti, et me isegi ei mõtle sellele.
Täna mõtlesin. Väga veidras kohas. Nimelt käisin taarat ära viimas. Pannes pudeleid masinasse, jäin vaatama inimesi, kes sama tegid.
Üks oli ema väikese poisiga, kes oli nii põnevil olemisega – “see lahe masin sööb kõike.”
Teine oli noormees kotitäie pudeliga ja siis üks väga tagasihoidliku välimisega vanem mees nii 3 pudeliga.
Ma ei tea, kas sul on kogemust nagu mul, aga aegajalt ei tunne ma ennast ära? See on peamiselt kriitilistes olukordades. Eriti ootamatutes, eriti sellistes oludes kuhu ei oska ennast ette ära kujutada. Võib olla isegi suudame teoorias, aga praktikas ei õnnestu päris üks ühele.
Viimast kotti avades, vaatas see vanem mees mu poole, ainult sekundi. Ma haarasin pudeli ja mu süda hakkas kiiremini tööle. Vaatasin uuesti kõrvale ja küsisin, kas tahad seda kotti omale? Kui sageli sa kelleltki seda küsid? Ma ei ole seda kunagi varem teinud 🙂 See küsimus tundus nii imelik, “hei kas tahad mu pudeleid omale?”
Jaa, ta võttis vastu ja tänas, aga… ma ei tundnud ennast ära. Mitte et ma ei oleks ennem kellelegi midagi andnud, vaid see oli nii sürr.
Siis avanes mulle mõte minu enda arengu kohta, kui asetan ennast olukordadesse, kus ma olnud ei ole ja teen seda teadliku otsuse ja tahtena, hakkan avastama nii mõndagi enese kohta. Aga enda avastamine käib ikka ja jälle teiste kaudu. See on päris hea platvorm iseloomu arengu jaoks. Täna oma uut elukutset omandades, avastan ennast juba argiselt tundmatutest oludest. Aga mulle meeldib see, see on põnev ja huvitav:)

Mis sina sellest arvad?

You may also like...

Loading...