Kriitika vajab usaldust

Kriitika on selgelt ülesehitav või lõhkuv. Sõltub see peamiselt suhtumisest ja suhtest. Kuidas kriitikat teeme, millise meelsusega ning  milline on suhe inimeste vahel, kes kriitikat annavad-võtavad. Selleks, et saaksin kellegile  nõu anda või soovitust, mis oleks muutva jõuga on vajalik suhet, mille aluseks on usaldus.

Veelgi enam hakkasin mõtlema, et kriitika aluseks on motiiv. Miks ma kritiseerin? Kas tahan olla kellestki targem, kui osutan nõrkadele kohtadele? Soovin parimat inimesele, tahan, et ta mõtleks läbi kõik võimalikud asjaolud, mis võiksid minna valesti?

Seega kas tahan aidata või ennast upitada?

Kriitika ilma usalduse ja “ma aitan kaasa” mentaliteedita on virisemine. Ja viimane on tegevus, mis kedagi ei aita.

Usaldust tuleb hankida, ajas ja tegudes.

Teiseks ei peagi me kõigi kriitikat aktsepteerima. Kas kõik, kes midagi ütlevad teevad seda hästi? Kas suvaline möödamineja, kes arvab, et teie riietus ei olegi väga ilus, peaks teile korda minema? Kas teid mitte tundev inimene saab ära võtta teilt rõõmu, kui arvab midagi pinnapealselt?

Me valime omale kriitikuid, kes on need inimesed, kes saavad öelda sinu elu ja tegevuste kohta ning oled valmis ka kuulama? Keda sa usaldad?

You may also like...

Loading...